NEMO Victoria rahvusgaleriis - Artskill
  • Artskill & Scavolini Store Tallinn // Tööstuse 47B, Tallinn
  • artskill@artskill.ee // scavolini.tallinn@gmail.com

Artskill 558 1978 // Scavolini 515 4679

Üks tore avastus Melbourne muuseumeid avastades – NEMO väljapanek Victoria muuseumis.

NEMO KOHTUB MEISTRITEGA

NEMO usub, et arhitektuuri ja objektide disainimise juures on oluline vaadata tagasi mineviku jälgedele ja samaaegselt liikuda tuleviku ambitisoonide suunas, et jõuda “suurepärase projekti” ideeni.

NEMO on Le Corbusieri ja Charlotte Perriandi projektide kaasaegne tõlgendaja. Le Corbusieri ja Perriandi lambid kavandati absoluutsete projektidena, mis realiseeriti eranditult kindla arhitektuurilise disaini jaoks. 

NEMO, Le Corbusier Foundation ja Pernette Perriand koondasid algse loomingu ja teostasid projektid, mis on ja jäävad disainimaailma võrdluseks. 

Toote kvaliteet tuleneb selle diskreetsest kohalolekust igas keskkonnas. Objekti olemine ei vaja esteetilist põhjendust, olles lihtsalt selle jaoks, et täita oma eesmärki. Samamoodi, lambid on loodud uuenduslike ja väga modernsete sisekujunduse ja arhitektuuriliste projektide jaoks, viidates ajatule disainile, mis muudab need lihtsaks, ikooniliseks ja autentseks. 

NEMO töö koos Le Corbusier Foudationi ja Charlotte Perriandi arhiividega seisnes detailide, viimistluse ja tehniliste uuenduste kalibreerimises, ilma toodete algset olemust reetmata,

LE CORBUSIER FOUNDATION

1925 aastal Auteuilis projekteeirtud Maison La Roche-s, Le Corbuiser joondas  kolm lihtsat pirni, mis olid torude abil kinnitatud kollektori söögitoa lakke. Sama printsiipi järgis ta ka fotogalerii rõhutamiseks. 

Treppidel juhivad jalutuskäiku Chalier seinavalgustid, mis on valmistatud neoonvalgustitega. Puhke-ja lugemissaalid on valgustatud lihtsate laualampidega. Vaid 1928. aastal disainitud suur valgusti on tõeliselt suursugune looming, mis struktureerib näituseruumi mahtu, tuues õrnalt välja Puristlikud maalid, mis olid päikesevalguse eest kaitsmise eesmärgil tõstetud vastasseina. 

Maison La Roche esindab suurepäraselt viisi, kuidas arhitekt kasutas elektriseadmeid, et täita mõõdukalt loomulikke valguslülnki, võimaldades inimestel ohutulut liikuda ja elada ilma üleliigse edevuseta. 

Le Corbusier pidas lihtsat La Roche lambipirni ideaalseks tööstusprotsessi ja evolutsiooni tulemuseks, kus igapäevased objektid väärivad tähelepanu sellistena nagu nad on. 

Pärast teist maailmasõda lisas ta nendele “tüüpprojektidele” terve seeria lampe, mis tähistavad peamiste kunstide sünteesi, saades põhiliseks meistriteose osaks – skulptuurlambid, mis ulatuvad palju kaugemale nende lihtsast funktsioonist. 

Pärast naturaalse valguse haaramist arhitektuuri, Le Corbusier kavandas vahetult pärast sõda mõned valgustid..Tuntud projektid nagu 1940. aastate Unite d’Habitation de Marseille ja 1950. aastate Chandigarhi kõrgeima kohtu projektid. Need on rekonstrueeritud läbi nõudliku vabastamisprotsessi ja nüüd saab neid imetleda nende uuenduslikkuse ja tugeva arhitektuurilise sideme pärast, mis on alati olnud Le Corbusier’i kõrgeim eesmärk.  Isegi, kui valgus on tehislikult loodud, paneb ta meid mõistma lampidest tulevat valgust, kui aknast paistvat loomuliku valguse aseainet. 

NEMO disainer Valentina Folli sõnas, et töötamine uue väljaandega  Le Corbusieri ja Charlotte Perrandi ajaloolistest projektidest oli algusest peale pigem rõõm kui ülesanne. 

Arhiividesse sukeldumine andis vajaliku mõistmise nende projektide tegelikust olemusest – tehniliste tabelite, jooniste, märkmete, arhtektruuripiltide, sõprade ja reisipiltide hulgast avastasid NEMO disainerid pildi servadest väljuvate valguste maailma, mis on vastavalt paigale muudetud ja värvitud. 

See on viis, kuidas see näitus sündis. Kindlasti ei ole see ammendav, kuid loodetavasti esindab see suurepärast valgustite kujundamise viisi – objektid, mis on loodud meid teenima, järgides meie žeste, muutes ruume, milles elame, viies meid ajas edasi.